reede, 24. oktoober 2014

Läti ja Leedu II

Teisipäeva õhtupoolikul alustasime manageriga sõitu Leedu suunas. Plaan oli saada Riiast välja enne ning Vilniusesse peale tipptundi. Liiklus Vilniuse linnas kella 4-6ni võib olla päris hmm... väljakutseterohke :P

Sõitsime Bauska kaudu, minul mõlkus mõttes näidata oma ülemusele korraks ka Läti imeilusat lossi nimega Rundale. Seal elasid vanasti Kuramaa hertsog oma suure fahmiiliga. Too paik on nii omapärane ja nagu pärl keset kolhoosimaastikku. Olen seal mõned aastad tagasi ka käinud aga muutunud oli palju. Aeda on renoveeritud, see oleks nagu koopia mõnes kuulsast Prantsuse lossi aiast! Osa tube on lisaks korda tehtud ja hetkel käivad tööd peasissekäigu kallal.

Siinkohal peaksid olema pildid nunnudest paksudest inglipoistest, mida ma ohjeldamatult pildistasin ning imeilusate lauanõudega söögitoast aga mida pole, seda pole. Nimelt ei suuda ma hetkel leida oma majapidamisest üles fotoka kaablijuhet. Ei meenu, et oleksin selle kaasa võtnud (ja kuskile hotelli unustanud) aga kodus mul teda hetkel ka pole (ma ei ole üldiselt sellistes teemades lohakas või uisapäisa). Nii et leppige kujutusvõimega või googeldage pildimaterjali lisaks, märksõna - "Pils Rundale".

Ilm kiskus aina niiskemaks ja külmemaks ning minu manager, olles hiljuti põdenud läbi kopsupõletiku, hakkas igatsema hotelli järele. Seega tuur lossis oli lühike ja aeda jalutama me enam ei läinud. Hämaraks läks juba ka. Teate kui  vastik on sõita sellises poolhämaras valguses. Siis kui enam ei ole valge aga pole ka päris pime. Minu jaoks on see üks ebameeldivamaid sõiduaegu üldse aga mis teha, vahel on vaja.

Vilniusesse saime viperusteta. GPS püüdis mind küll korduvalt eksitada aga õnneks ei usalda ma tehnikat kunagi 100% ja jälgin maastikku ühes viitadega. Nii et kohale saime kenasti. Ööbimine oli planeeritud hotellis nimega "Novotel". Olen seal aasta tagasi samuti peatunud ja muljed olid väga head. Maa-alune parkla on kohe hotelli vastas, maksmisega sai sama palju nalja kui eelmisel korral aga ma olin kogenud ega löönud verest välja :)

Hotelli fuajeesse sisenedes ootas mind ees tore üllatus! Nimelt pandi seal parasjagu üles näitust kootud pitskleitidest. Järgmisel õhtul töölt tulles õnnestus mul osaleda ka lühiajaliselt avamistseremoonial. Kleitide autoriks Milda Bordeaux
Palju pitsi ja kohevust, meile nii tuttavaid mustreid ning lõngapehmust. Oh kuis mulle meeldis selline üllatus :)

lace dresses by Milda at Novotel in Vilnius



the author wearing a soft long lace dress
Leedu oli üldiselt muus osas üsnagi töine ja kohtumisterohke kogemus. Ainus erand oli kolmapäeva lõunapaus, mille ma otsustasin vahele jätta (leedukad käivad raudpoltkindlalt tund aega väljas lõunal) ning sõitsin Anna blogist leitud juhiste peale otsima Midara lõngavabriku esinduspoodi.

Poest pisut siis ka. Aeg oli muidugi väga piiratud aga autoga liikumisel on omad eelised. GPS seekord ei vaielnud ja otsustas töötada laitmatult. Pean tunnistama, et kui muidu Vilniuse kesklinn on üsna omapärane ja ilus, siis see kvartal, kus poekene asub, on suhteliselt sünge. Roostes trellidega aknad kortermajadel, suured nõukaaegsed majad. Nõuab harjumist pisut aga ei midagi hullu.

Maja leidsin kiirelt, parkimiskoha samuti. Pood on pisikene aga otsast otsani lõngu täis. Peamiselt Midara oma toodang, hästi natukene oli ka Türgi päritolu lõngu. Naturaalselt oli väga palju ja see mulle meeldis. Leedu oma linast, villast. Erinevaid segakiude, tore värvivalik ja kaardimakse võimalus. Lisaks käsitöövahendeid ja ajakirju.

Poes oli kaks müüjat, inglise keelt nad ei räägi aga jube abivalmis ja toredad mõlemad. Pöörasime lõngakotte ja otsisime minu kolleegile linast. Seejärel sain põhjaliku koolituse lõngavööde teemadel.
Panen selle siia ka kirja, äkki on kellelegi abiks. Nimelt Midara Linas nimelisel linasel lõngal on vöö peal mitu koodi.

Esimene näitab mitmekordsega on tegemist (2 või 3), seejärel tuleb metraaź, värv ja partiinumber. Omapärane on see, et isegi ühe värvi ja nt kahekordsel linasel niidil võib olla metraaź täiesti erinev (300st kuni 540ni) ja see tähendab omakorda, et ka jämedus on erinev.

Ma olin saanud küll juhised selles osas, kas osta kahe- või kolmekordset ning mis tooni lõnga aga kuidagi veebist vastavat infot otsides ei osanud me meetritele üldse tähelepanu pöörata. Kui me olime abivalmi prouaga riiulitest välja kaevanud mitu pakki linast, selgus et pea kõik neist on erineva jämedusega :) Tõeline sebimine! oli see. Lisage sinna juurde veel minu kehv venekeele oskus... aga nagu proua kenasti ütles, et kui muidu ei saa, räägime kätega :)

Müüa see proua muidugi oskas ja ma ei julgenud alguses peas isegi arvutada, et kui palju mu lõppsumma kassas eurodesse ümber arvestades on. Ühesõnaga, sai natukene lõngavarusid täiendatud. Omale oli plaan tuua pisut Haapsalu salli lõnga lisaks ja siis hakkas meeldima ka üks üleminekutega pitsilõng, 100% villane ja nii ta läks... Oli huvitav kogemus :)

Kontoris läks tol päeval hirmkaua ning mul oli juba tunne, et nälg võtab silmanägemise. Kaua sa ikka paari tüki shokolaadi ja kohviga vastu pead :) Aga lõpuks me siiski saime minema ja peale mõnekümneminutilist loksumist liikluses ka tagasi hotelli. Ilm oli rõvekülm ja tuuline. Otsustasime, et leida tuleb selline koht õhtusöögiks, mis oleks võimalikult lähedal hotellile. Et kuskile kaugele minna küll ei suuda, kuigi olgem täpsed, minul väga külm ei olnud. Pigem ikka minu bossil, kes oli tulnud 20C Viinist õhukeses jopes. Ok, tal oli kaasas müts ja nahksed sõrmikud aga siiski, seda oli ilmselgelt vähe inimese jaoks, kes ei ole meie kliimaga harjunud. Kerge miinus tuulega võib olla jäle ka eestlasele.

Õnneks meil vedas! Kohe hotelli juurest diagnoaalis üle tänava H&M majas all keldris on tore söögikoht, mil nimeks Soul and Pepper. Nädalalõppudel mängitakse seal elavat muusikat, toidud olid maitsvad ning nõud nii stiilsed! Minu eelroog nt serveeriti kivist alusel. Võibolla on selliseid peeneid kohti Tallinnas ka :P aga siin ma ju väljas ei söö.

Hotellist pisut. Siinkohal pean tänama oma tööandjat, et ta võimaldab meile väga mõnusaid majutustingimusi erinevates riikides. Novotel kuulub nimelt accor hotellide ketti ja on väga mugav. Mul on alati suur isu nende voodid omale kaasa pakkida, sest esiteks need on seljale NII head ja teiseks on nad mõnusalt laiad. Mul on ju see rumal komme, et enne magamaheitmist tuleb voodisse tassida kudumistöö, arvuti, telefon, juhtmed laadimiseks jne. Ja seal oli kõigeks selleks ruumi, ilma et oleks pidanud muretsema, et ma öösel läpakale jalaga ei anna  :P Oh ja neil oli VANN :))) Kel kodus vanni ei ole, see mõistab, miks vanni olemasolu hotellis mind alati heldima paneb :)

Aga edasi, sinna hotelli ma siiski ei jäänud ja voodit kaasa ei pakkinud. Neljapäevast pool päeva veetsin veel kontoris ning siis oli aeg asuda koduteele. Saatsin ülemuse taksoga lennujaama ning asusin ise autoga kimama. Olin eelnevalt saanud kolleegilt vihje, et minu koduteele jääb üks nende hetkel suurimaid raamatupoode ja et see asub keskuses nimega Akropolis. Hiigelkeskus, kohutav.

Raamatupood oli pettumus, käsitöö osa olematu ja inglise keelset üldse vaid mõned riiulitäied. Ainult suurusega siiski ei löö aga noh, äkki on nad seal alles alustanud ja pole veel põhjalikult end sisse seadunud. Kohaliku käsitööajakirja ma siiski sealt ostsin ja seal olid sees imelised pitssallid ning kleidid. Tundub, et pitsiteema on hetkel Leedus pop.



Kas pole tuttavad mustrikatked? :)
Akropolises nägin ka midagi sellist, mida ma loodan, et Eestisse mitte kunagi ei tule - lemmikloomapoed, kus loomad vedelevad puurides, pean siis silmas koeri ja kasse...  Kohutav! Muidugi ma olen neist kuulnud ja veebis ka näinud aga niiviisi reaalselt neid näha?! 
Õõvastav kogemus.. 

Tagasitee oli mõnus. Ilmaga väga vedas, tee oli kuiv ning päike paistis. Leedus on head maanteed ning hetkel on veel lubatud kiirteel sõita 130ga. Reaalsuses enamik siiski sõidab pisut kiiremini ja liiklus on ühtlane. Linnas juhtus pisut veidraid seiku aga olles pisut Leedu liikluskultuuriga kursis, see mind ei ehmatanud ega üllatanud. Minu ülemuse ohkimine aga küll, tema jaoks oli see midagi täiesti vastuvõtmatut, mistõttu kostus kõrvalistmelt sageli "oh my god, oh my god"...

Piirile sain kiiresti ja Lätis sõita on juba nagu oma kodus. Isegi pisut mõnusam, sest mulle meeldib Läti maanteekultuur, kus möödasõidud on tehtud suhteliselt turvaliseks ning enamasti ikka arvestatakse (va poola rekkad ja eesti mõned autod). Oma koduauulis nt mõned tunnid hiljem tegi minu ees Saaremaa lihakombinaadi auto selliseid trikke, et kui ma poleks olnud NII väsinud, siis oleks kõne maanteinfosse teele läinud. Huh.

Kokku kulus sõidule ca 8h koos kolme peatusega (sh see hiigelkoloss Vilniuses, kus mul autoni kõndimiseks läks pea 15minutit). Kõige raskem oli Iklast Pärnusse sõita, sest sealne tumedapoolne teekate oli minu silmale kahtlane. Kartsin musta jääd ja sõitsin aeglasemalt kui mul muidu kombeks. Nimelt on mul veel autol all suverehvid ja ma lubasin omale, et oktoobri II pooles ei lähe ma enam iial pikale sõidule suvekatega.

Kuts oli kodus minu saabumise üle nii rõõmus, et oleks peaaegu "püksi pissinud". Käisime veel hilisõhtul jalutamas, sõime Leedu komme ning nässerdasin õndsalt oma lõngapakke.  Kaasatoodud suveniirid olid seekord üsna söödavad, mõne erandiga.
 

Veri Beri kommid, rosinaleib, biojogurt, śakotis :)

Käsitööajakiri ja natukene kohalikku muusikat bensujaama proua soovitusel. Hea maitse tal, autos täitsa kuulatav hard rock!
Neid ma ei ostnud aga pildistasin poes :) Meenus õnnis lapsepõlv kui ka meil neid sageli müüdi!


Lõngasadu :) Linane pakk ei ole minule aga teised kõik on :P

4 kommentaari:

  1. Tore reportaaź! Ja oh, kui lahedad pitskleidid!

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Kleidid olid tõesti armsad.
    Autoril oli omal seljas pikk maani kleit, kahjuks oli avamine kutsetega ja ma ei julgenud väga trügida, et paremaid pilte teha.

    VastaKustuta
  3. Oo, näen, et hankisid Jazzi-nimelist lõnga ka, see on ilus! Ise pole seda kudunud, aga olen näinud valmiskudumeid, päris kena villane on. Leedu raamatupoed on omaette jutt. Kahjuks ka leedukeelset käsitöökirjandust on vähe (ja enamasti tõlked, enamasti see, mis meil ja igal pool olemas).

    VastaKustuta
  4. Jah, ma kaalusin ja kaalusin poes, et kas ostan või mitte aga käele tundus nii mõnusalt villane ja ühtlase keeruga. See on vist neil uus, sest ma kodukalt leidsin küll jämedama Jazzi aga mitte seda peenikest, üleminekutega. Kuigi nimed neil ju samad...

    VastaKustuta