neljapäev, 9. oktoober 2014

Blacky

Ma olen seda postitust peas nii ja naapidi kirjutanud aga siiski avaldamist edasi lükanud. Kõik on alles nii värske ja raske.

Minu kallis Muti läks siit ilmast tasakesi teisipäeval, 7. oktoobril olles selleks ajaks 14aastat ja 2kuud vana. Soliidne iga ühele shoti daamile. Öeldakse ikka trööstiks, et tal oli ilus ja pikk elu aga kui see hetk on käes, ei lohuta miski.

Ta oli kuidagi eriline isiksus ja ma ei ütle seda sellepärast, et ma oleks hull koerafriik või pimestatud või kannataks mingi muu koerapahe all. Vaid ta oligi selline omamoodi mutt, kange ja samas nii omamoodi leebe. Aastatega kasvas leebemaks, mõnusamaks aga samas kui tuju peale tuli, suutis ta olla ikka väga hullumeelselt jäärapäine. Vastuoluline. Leebe laste ja vanainimestega, kange minuga. Suur sõber neile, kes teda armastasid ja talle tähelepanu pöörasid. Ignorant neile, kes ei hoolinud.

Eks ma lasin tal algusaastatel kasvada ka suhteliselt põikpäiseks, kuna polnud kogemusi ega ettekujutust, mis elukas see shoti terjer ikkagi on. Ses mõttes mul väga vedas kutsikaga. Võrreldes teise koeraga - Suskaga - oli Ble seda shotlase jonni jagatud pisut väiksemal määral. Suskaga olin ka juba kogenum ja sel hetkel läks toda kogemust vägagi vaja. Tema oli loom, kes nagu vesi, üritas kivisse auku puurida.

B jättis alati pisut kurvameelse mulje. Talle ei meeldinud istuda süles ja ta ei tahtnud, et teda paitatakse pea pealt. Sügamised seljalt aga meeldisid väga ning kui keegi innustunult sügas, siis tõi B kuuldavale koomilisi noote. Nagu karu püherdaks oma pesas... võõramad isegi kartsid seda häält.

Üldiselt oli B terve ja heas konditsioonis loom kuni 10 eluaastani. Siis vajas pisut putitamist ja jaksas jälle. Arvestades seda, et Ameerikas shotika eluiga harva üle 10 läheb, läks meil temaga ikka väga hästi. Muidugi tuleb siinkohal tänada ka meie veterinaare, kes on oma ala professionaalid ja kellelt saab alati abi ka väga spetsiifilistes küsimustes.

Lõputu energiaga jalutaja ja arutult kiindunud patjadesse. Ma korjasin majapidamisest kokku ligi 10 patja, mis olid kõik suuremal või vähemal määral B kasutuses. Ta ei läinud kunagi magama, kui polnud head peaalust omale kas küljealusest kraapinud või siis padja näol hankinud.Mugavust see loom armastas...

Paljud on mulle öelnud, et nad ei oleks sattunud shoti terjeri kui tõu juurde kui nad poleks minu jutte Blackyst lugenud. Seda on meelitav kuulda. Aga ma olen ka alati öelnud, et vaadake oma koeri läbi nende silmade, see kõik on neis olemas. Need hoiakud, emotsioonid, tujud.. need tuleb vaid üles korjata ja kirja panna.Ja muidugi ei saa lasta end kaasa viia ka mõttest, et kõik ongi lust ja lõbu. Koerapidamises on ka palju muud - vastutust, pühendumist, resursse (nii aega kui materiaalseid), prioriteetide ümberhindamist ning vahel ka korrektuure sõpruskonnas.

Mida mina temalt õppisin? Ma ei teagi. Kunagi ühel töökoolitusel kui me pidime üksteist iseloomustama, ütles mu kolleeg teistele minu iseloomustamiseks, et ma olen liiga leebe ja pigem järeleandlik. Et ilmselt seetõttu olen ka valinud omale väga kange iseloomuga koeratõu, et neilt enesekehtestamist ja enesekindlust õppida. See tuli mulle üllatusena aga võibolla on selles ka omajagu tõde.

See on üks viimaseid pilte, mis mul Blackyst on. Väga temalik ja tüüpiline. Ma mäletan seda situatsiooni hästi - ta nõudis juua ja ma ei pannud kohe tähele. Ta tegi sageli nii, et tuli poole maa peale, keeras pea viltu ja küsis. Et kuule, mis teed seal, tuled ka juba või?

Panen selle pildi pika jutu lõpetuseks siia.



Hüvasti, kallis kuts.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

OHHH kui KURB, tunnen sulle kaasa. Olen sinu lõbusaid lugusid Blacky toimetamistest alati mõnuga lugenud (ja neis ka oma D armsaid veidrusi ära tundnud). Eks mälestused ja Rosin aitavad edasi minna. Kadri

Anu ütles ...

nii armsad hallid kõrvad... tõesti, mälestused jäävad. ja pildid!

Anonüümne ütles ...

Jõudu Teile! Suska ja Blacky on Teie kirjutistes nii tuttavaks saanud, et on tunne, nagu oleks oma loom(ad) lahkunud. Õnneks teeb aeg oma töö, aga enne on üksainus suur kurbus.

Katrin Linask

AlleRaa ütles ...

Kurb ikka, nii kaua ju pereliige olnud. Tunnen kaasa.

Marge ütles ...

Hüvasti, armas Blacky! Ja Sulle ja Rosinale - pidage vastu, õnneks on toeks mälestused, pildid ja need võrratud jutukesed blogis.

Fionn`s ütles ...

Ka minu shotika ihalus ja armastus sai alguse Blacky-juttudest. Hüvasti, kallis Blacky! Sa jääd igaveseks mälestustesse!