teisipäev, 13. mai 2014

Hommikune alev

Jalutan mööda majast, mille aias askeldab vanem härra. Härral on toimukuub, piinlikult korras krunt ja tõsine ilme. Selles aias on kõik omal kohal. Lillepeenrad rohuvabad, servad ääristatud kividega. Juurikapeenrad kut joonlauaga mõõdet, muru paraja kõrgusega ning võilillevaba. Autole on kividega sillutatud rada garaaźini, jalakõndijatele kenad ääristatud kõnniteed. Tundub nagu oleks maastikuarhikekt sellel krundil oma elutööd teostamas käinud. Midagi pole juhuslik ega ripakil. Härra liigub mõõdetud sammul, avab kuuriuksed ja peab plaani, kuidas laupäev asjalikult mööda saata. Prouaga poekäik? Või hoopis teeks pikema tuuri turule? Õhtul maitsev söök pere keskel ja võibolla tuleks isegi sauna kütta? Härra avab garaaźiuksed ning käivitab puhtusest läikiva auto. Majaaknast paistab värskelt keeratud lokkidega pea. Pereproua katab hommikusöögilauda. On laupäev. Võibolla on kookki ahjus. Nii nädalast nädalasse, aastast aastasse ja põlvest põlve. Põlised kohalikud.

Liigun edasi. Järgmises aias on mitu putitamist vajavat masinat, kurjad koerad ja hoolitsemata krunt. Jõmm mässab varavalgest saadik ülestõstetud kapoti all, autoraadio taustaks mängimas. Elmar. Sobib nii nimeks kui raadiojaamaks. See mees juba aega niisama ei kuluta, alati käed tööd täis ja aed parandamist vajavaid autosid. Tühja sest aiast, kes selle peale jaksab aega kulutada. Mõned juurikapeernad ehk ainult maja taga, siis ei paista nii välja kui rohtu lähevad. Fekaaliauto peatub, Onu rapsab tervituseks käega ja asub tööle. Kevadine aeg, kempsud vajavad puhastamist...

Järgmine pere. Maja pooleli renoveerimisel, maitsekusest pole jälgegi. "euro" ja odav, siit natukene kõpitsetud ja tänna auk ehitatud, et äkki saab sest kunagi terass. Plastaken ja bemm, batuut ja grillivärk. Aeda veel pole, ehk kunagi saab. Muru? Niidetud, mis naabrid ütlevad kui raisku lasta. Eluaeg siin elatud, kõik tunnevad kõiki...

Ikka edasi... Uus maja, peen välisfassaad, uhke sillutis, koer, koerakuut, korralik tara ja piinlikult madalaks pügat muru. Elupuuhekk, mitu autot, maast laeni aknad ja askeldav pere. Kohe näha, et rikkam rahvas, millegagi pole koonerdatud. Maja kohati mõjub krundi suhtes suuremana kui sinna sobiks. Kujukesed, roosid, lillekastid. Mänguväljak, batuut - kohustuslikud elemendid lastega peres. Maja tundub väljasurnuna, paistab läbi ja on kõle. Suur, kõik on kuidagi liiga suur ja seda kõike on liiga palju.

Pisut edasi. Nurmenukud ootavad korjamist, aed on räämas aga kohati idülliliselt segasummasuvila moodi. Vana verandaga maja, vajaks raha ja hoolitsevat kätt. Kollased uksed, valged raamid, värv kohati maas ja praguline. Õunapuud õitsevad, aias tulbid ja vanaaegsed nartsissid. Põõsaste vahelt lipsab välja pisike kassikene ja silkab maja taha peitu. Aiavärav on nööriga paigatud, äike kasvavale männile liiga teinud. Omamoodi võluv nurgakrundikene, kus aeg oleks nagu aastateks seisma jäänud. Nurkust lisab mõte, et alles oli siin aiale kinnitatud silt "müüa" ja nüüd verandal väljaltõstetud mööbel, prügikotid... kes olid selle maja omanikud ja mis neist sai?

Suur Eestiaegne puumaja, verandaga. Värskelt värvitud, kuid tühi. Perenaine on pealinnas haiglas, järglasi ei ole. Majal on imeline krunt, suurte puudega ja viljakandvate põõsastega. Maja siseküljel paistavad vanakooli aiatoolid ja väike lauake. Kõik on nii nagu vanasti ja aastakünmeid on olnud. Ehe ja eestiaegne.

Vastas tibukollane kaarjate akendega imeline majakene. Puitvoodriga, enamasti tühi. Vaid suvel on näha pisut liikumist, sedagi vaid nädalavahetustel. Väike viil, pisikeste raamidega ruuduaknad, pisut eenduv mitte tüüpiline veranda, lagunev ukseesine trepp. Võssakasvanud aed, kuid siiski veel lummav. Nagu muinasjutumaja keset paksu rägastikku, tõmbab magnetiga ja vajaks hädasti uut elu ja hoolt. Aeda pole enam alles, vaid kollastest lippidest jalgvärav kriiskab keset padrikut.

Ohkan ja jalutan edasi, taustaks koera sammude kaja. Tavapärane 5km ring on täis, on aeg lõpetada unistamine ja naasta koju.  On laupäeva varahommik väikeses alevis.


13. mai 2014.

3 kommentaari:

sircu ütles ...

Midagi nii head ei ole ammu lugenud... Tavaliselt vaid käingi vaikselt lugemas ega kommenteeri kunagi, aga see jutt siin puudutas kohe eriti hinge. Lihtsalt ilus. Ja mõtlemapanev.

KK ütles ...

Aitäh:)

kroonijuveel ütles ...

Samad sõnad. Imeline. Iga maja tuli silme ette, nagu rikkaliku pintsliga maalitult. Ka lõhnad ja Elmari-tümps :).