Roosimine

Sellest on juba mõned kuud möödas kui ma "Roosimist Tõstamaa moodi" õppimas käisin. Õpetajaks oli Anu Randmaa ning koolitus toimus Allikamaja koolituskeskuses Tallinnas.

Ajaliselt suutsin muidugi planeerida kõik olulised tolle kuu üritused ühte nädalasse. Mistõttu jõudsin koolitusele suht väsinuna, seljataga pikk sõit Lätist koju (Siguldast maale ema juurde ja siis koju). Ärge teie nii tehke! Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas osa jutust minust vasakult ja paremalt möödus, sest ma lihtsalt ei jaksanud jälgida ning olla samas tempos kui ülejäänud grupp.

Roosimine ise on üsna lihtne tegelikult. Nõuab vaid ühtlast pinget ja vaatamist, et aasad korralikult saaks kinni tõmmatud ning "roosid" ühtlased. Mis aga aega võttis, olid narmad aga samas oli see ka palju põnevam kui roosimine ise :) Ma olin ammu juba mõtisklenud narmaste kudumise teemadel, nt siin postituses aga polnud õppimiseni veel jõudnud. Nii et kui ma midagi sellelt kursuselt õppisin, siis oli see narmaste tegemine ennekõike!

Et õpitu meelest ei läheks, tegin kodus mitu proovilappi. Testisin erineva jämedusega vardaid ja proovisin toone. Sellised klassikalised "veskitiibadega" kirjud kindad mulle isegi väga ei meeldi, liiga kirju minu silmale ja tuleb sageli ette ka. Aga mis mul meeles mõlkus, olid need lihtsad ja minimaalse mustriga iludused muisis. Selline "less is more" tüüpi kindapaar :)

Samal ajal tekkis Ravery´s diskussioon roosimisest ning et oma värskeid oskusi kinnistada, pakkusin

välja, et koome koos ühe paari kindaid. Ühelt poolt sain õpitut kinnasteks vormida ning teisalt õpetamiskogemuse rahvusvahelises seltskonnas. Omapärane oli :D Eriti kui hakkas tulema näiteid, kus põhilõngaks oli võetud üleminekutega sokilõng nt või siis liiga suured vardad, mis tegid tausta minu silmale kuidagi lödevaks. Aga maailm on suur ja maitsed on erinevad. Ameeriklaste eelis on see, et neid ei kammitse kohalik traditsioon ja nad lasevad lõdva randmega fantaasial lennata. Muidugi ma rääkisin ka värvidest nii palju kui ma ise olen lugenud ja tean aga see selleks. Ega nad ikka väga ei adu seda kohalikku konteksti, kuigi osad püüavad küll :)))

Nii, pikk sissejuhatus sai! Tegelikult tahtsin kirjutada oma kinnastest ikka ka!

Monika, hea inimene, käis oma asju ERMis uurimas ning ühtlasi nõustus heitma pilku peale ka minu lemmikutele. Lisaks sain ka natukene taustainfot:  

Kindad on kootud Tõstamaa alevis, Kangru talus. Ostetud Kangru saunast Tõstamaa kihelkonnast ja vallast 80. a. vanad. Tegija Kristiine Kangur. Roosaga kindad. Värvid - madara punane, roheline kaselehtedega ja potisinisega üle värvitud (kutsutakse potiroheline). Kinnas on üles kirjutatud raamatusse / kogutud? 22.juunil 1911 aastal ja maksis 25 r Rubla. (ERM 1271/ab).

Ma soovisin kududa küll sama snitti aga teiste toonidega, mille eeskujuks olid need kindad.
Lõng: valge ja tumesinine - Aade Lõng 8/2, madarapunane - omavärvitud maavillane.
Vardad: midagi 1.0 ja 1.2 vahepealset, suurus vajab täpsustamist. 
Tihedus tuli päris karm, mu kudujast tädi arvas, et tuul läbi juba ei puhu :)

 Sõrmeotste kahandused ja pöidlad kudusin Monikalt kuuldud õpetuse järgi, mis omakorda pärines Anu Pink´ilt. Tulid ilusad ümmargused :)