kolmapäev, 8. mai 2013

Mõned asjad lihtsalt võtavad kauem aega kui teised

Kunagi käisin ma poes ja ostsin ilusat vaarikapunast siidilõnga. Mõned kuud hiljem hakkasin sellest kuduma pitsilist südamesalli ja siis hetkel X sai lõng otsa. Muidugi vaevas mind ka selle kudumi puhul tavapärane kiuslikkus kõikide muude põnevate kudumisprojektide näol, mis tundusid olulisemad, kiiremad, nõutavamad jne. Sall jäi seisma ja üsna kauaks...

Sel kevadel on mind aga tabanud üle pika aja lõpetamata asjade lõpetamise tuhin. Enamik on juba valmis ning unustatud, see sallikene on veel jäänud. Kui aprilli I pooles juhtusin Käsitööjaamas kurtma, et lõnga oleks vaja ja sellist tooni pole kuskil, tellis pood mulle ööpäevaga puuduva kerakese. Nüüd ei jäänud muud üle kui oodata, mil kudumisjärg selle projektini jõuab ja siis anda varrastele valu!

Kuigi asi ise on pisikene suhteliselt ja pigem rätt kui sall, olen ma seda kordades rohkem harutanud kui kõiki mu eelmisi salle ja rätte kokku. Alguses kudusin reipalt pitsi ning selgus, et lõnga ei jagu. Harutasin. Ega seda väga ei anna harutada ka tegelikult, sest lõng on karvane ja haakub. Mingi osa tuligi lihtsalt minema visata, sest ma ei saanud sellest enam "inimlooma". Siis alustasin uuesti, uuest kerast ja tegin kogu pitsi ühes jorus, mitte kahes osas nagu reeglina HS puhul tehakse. Mul on ikka see nurgateema pinnuks silmas ning tundus, et 1 nurk on tunduvalt parem mõte kui 2 nurka. Silmi tuli luua üle 700, kuigi sall oli nagu öeldud juba - väike. Pitsiga sain varsti ühele poole, jäi vaid küljeajamise vaev. Lihtne? A vot ei ole! :)

Nagu tellitult, oli pühapäevaõhtune teleprogramm näputööd soosiv aga paraku ka eksitav pisut. Mistõttu peale 2 tunnist pusimist (endal sees kogu aeg kahtlus, et kas ma ikka ei peaks tagasi võtma ja uuesti ajama) ja telekavaatamise minipause jõudsin järeldusele, et kõik on valesti. Tõmbasin lõnga pitsist välja ja läksin pahuralt magama. Isu oli läinud!

Tänaseks on lõpuks (peale mõningaseid lisaharutamisi) pits küljes ja ootab raamimist. Milline kergendus :D
A vot järeleandmisi omale seekord ka ei teinud. Kui juba, siis olgu korralikult tehtud. Mõne asjaga kohe on nii, et ei lähe kõik niiviisi nagu tahaks. Samas loodan, et tulemus on vaeva väärt! Omahind sel rätikesel on hindamatu, sest lisaks kätetööle on sellel minu jaoks ka oma lugu....

Nimelt meenutab see lõngatoon mulle mu vanaema, kes mulle lapsepõlves vaarikamustrilise vanaroosa kampsuni kudus. Toonilt täpselt sellise nagu küpsed vaarikad! Sellepärast ma südamemustri pitsilistest koekirjadest ka valisin - soe siidisall armsa mustriga teeb südame soojaks nagu ka mälestused armsast vanaemast :)

Kunagi tulevad pildid ka, siis kui sall raamitud ning valgust piisavalt pildistamiseks antakse.

Kommentaare ei ole: