Olin eelnevalt just vaadanud loodusdokumentaali sellest, kuidas "koaalakutsikad" õpivad eukalüptilehti sööma ja ei oska neid veel korralikult neelata. Täpselt sarnane pilt vaatas mulle vastu mu kallihinnaliselt vaibalt - Suskin istus keset vaipa, pannkook põigiti suus ja nätsutas püüdlikult. Lõpuks käppade abiga ja pisut rassides õnnestus mõlemal pannkoogid ka konsumeerida. Vaibal. Õnneks oli pannkook midagi nii hinnalist, et seda mööda vaipa ei rullitud ega "maha matta" ei plaanitud. Mis kõhus, see hooleta! Kes teab, kunas jälle antakse.
Peale sööki tuleb retsida nüüd karvase elutoavaiba asemel tunduvalt karedamat (sügab paremini vastu) käsitöövaipa. Panin tolle iluduse nädalavahetuseks maha, et mõtiskleda kuhu too paremini sobiks ja kas too ka meie majapidamises koertega koos ellu jääb. No arvata võite, et ei jää ilmselt... kui ma just toda kappi ära ei pane.
See seltsielu, mis seal vaibal toimub, on hämmastav. Peale joomist tuleb end nühkida ja siis laotada laiali nii suureks ja laiaks kui annab. Paremaid palu tuleb seal peal süüa ning ka mänguasjad võiksid seal vedeleda. Nimelt oli Suskin oma uue sea poetanud vaiba serva alla eile niiviisi, et kui Maadam B hommikul suure hooga sinna ninapidi peale lendas, käis vaiba alt üks vali piiks! Mutikene pidi infarkti saama ja tegelikult oli see piiksuehmatus üsnagi pedagoogiline :D. Peale toibumist maandus mutikene oma tuttaval lambanahal ja padjal, vähemalt need ei prääksu ja oma lõhn on ka juba juures.
 |
| "Mina küll ei tea, kuidas see vaip segamini sai aga seda ma nägin, kes vannitoa ukse avas - B!" |
 |
| "ära sega mind praegu, näed, et ma teen pesa, no mis on, missa riidled! Mhhhh!!!!" |
:D
VastaKustuta