pühapäev, 28. aprill 2013

Koerad

Üks mu tuttav endine koeraomanik ütleb vahel, et sooviks küll uut koera tulevikus aga selge on see, et samasugust koera ta enam kunagi ei saa kui oli tema śotlane. Ma saan sellest täiesti aru!

Olles kahe koera omanik ja omades kahte samast tõust koera, pean ma tihti tõdema, et mõlemad Marfad on täiesti erinevad kujud. Maadam B suudab mind vähemalt korra päevas südamest naerma ajada. Temale kohe on antud seda koomikusoont ja vanusega läheb see aina mõnusamaks. Samas on ta nii tõsine ja torssis kogu aeg, et kui ei tunneks, arvaks et maailm valmistab talle järjepidevalt meelehärmi.

Suskin on teistmoodi koer, selline tavalisem, seltsivam ning kontaktne. Ka kiiresti kohanev, leplik. Blackys aga on kutsikast peale olnud miskine oma joru ajamise liin sees. Et teeme need asjad niiviisi ja mitte kriipsu võrra ka teisiti. No isegi kui on väga vaja, et asju tuleks teha nii nagu sina tahad, siis teen ma kõik, et sellele vastu seista seni, kuni üks meist väsib. Selline tugev śotlase jonn istub kahe kõrval vahel ning vanusega on see läinud kordades tugevamaks. Vahel vaatad neid koeri ja mõtled, mis paganamat ses peakolus toimub?

No ok, öeldakse, et koerad ei mõtle või nagu meie arst mind hiljuti lohutas, et koertel õnneks puudub inimestele nii omane omadus end veel haigemaks mõtelda kui nad tegelikult on. Pigem hoiab neid veepeal kuskilt kaugustest geenipaketti lisatud "karjakäitumine", et hoiame oma hädad enese teada ning kannatame seni kuni saab. Mis siis, et tänapäeval normaalses "karjas" inimene väga ei kipu oma karjaliiget hülgama.

Siiski, ma ei välistaks mõtlemist täielikult. Ilmselt nimetatakse seda koeramaailmas kuidagi teisiti aga miskit seal peakolus siiski ju toimub... Miks nad käituvad nii aga mitte teisti? Kui see oleks kari traditsioonilises mõistes, siis nad kopeeriks teineteist, elaks rutiinis ja käitumine oleks ettearvatav. Vahel isegi on aga mitte alati. Ja need "mitte alati" hetked ongi koomilised. On nii palju käitumist, mida mina ei ole piitsa ja präänikuga neile õpetanud. Need asjad lihtsalt on ja on alati olnud, "iseenese tarkusest" kui soovite. Nt mingid reaktsioonid, toon näite.

Laupäevane hommik. Olen majapidamistöödega ühele poole saanud ning sätin asju korda, et maale ema juurde sõita. Koerad teavad, et nad saavad kaasa. Olen neile juba öelnud, et varsti lähme ja B on valvel. Alguses istub kannatlikult keset tuba. Jälgib. Eks ta juba teab, et ma selline sahmerdis olen, kellel asjade kokkupakkimine aega võtab. Ootame. Vaatame. Lõpuks saab hing täis ja ta hakkab mul järel käima. Ikka korraks magamistuppa, siis kööki, oih, veel peaks korra midagi magamistoast tooma ja vannitoas tuleks ka käia. Nii nüüd on peaaegu kõik träni koos. Ah ei, koerte saunalinad autosse unustasin, lähen kiirel sammul uuesti panipaiga suunas ning kuulen selja tagant tõsiselt pahast "mhhhhh-i". Maadamil sai hing täis! Eksole, kaua peab ometi üks koer ootama?! Demonstratiivselt marsitakse oma lemmiknurka ja keeratakse minu poole suur tagumik. Mine ise välja kui tahad! Kulub tükk aega kuni ma lõpuks ta ära meelitatud saan, rihmad kaela ja õue.

Kuna mulle selline "isemõtleja" tüüpi- śotlane hirmsasti meeldib, siis tabad end nii mõnigi kord mõtlemas, et kas selliseid isendeid "veel tehakse" või pean ma leppima faktiga, et igaüks on neist omamoodi, kordumatu...

Väsinud hommikusöögist

8 kommentaari:

  1. Absoluutselt igayks neist on ainulaadne ja kordumatu. Aga sellest ma ei saa aru, miks inimesed tahaks täpselt samasugust koera...tuleb uus elav hing, oma iseloomuga, ja mine tea, ehk veelgi toredam, miks sellist voimalust reaalseks ei peeta? Kristiina

    VastaKustuta
  2. No eks see ongi reaalsus aga vahel lihtsalt tundub, et see praegune on nii üle kõige noh.

    VastaKustuta
  3. Oo kui hea!:)...hakka või mõtlema shotika võtmise peale...siiani on mul küll tavalised s.t. krantsid koeraks olnud:P
    Edu Sulle.

    Ruth Tartumaalt

    VastaKustuta
  4. :)
    Krantsud on ka lahedad, meile juhtus maale kunagi väga äge tegelane. Välimuse järgi oleks nagu midagi olnud tas snautserist või terjerist. Suhteliselt nutikas ja võttis kergesti õppust, samuti trikitas ja ajas vahel väga naerma. Lahkus eelmisel suvel ja me tunneme kõik temast puudust.

    VastaKustuta
  5. nii lahe on lugeda sellest "vanal ajal tehtud" Blacky`st kes meie vana-aja vanamehel kunagi südame murdis :) Ja meie ei julgenud. Kohe mitte kuidagi võtta enam shotikat, sest järsku ta oleks olnud kuidagi niiväga teistsugune, äkki me oleks hakanud otsima just neid shotika-külgi mida niiväga oma vanamehes armastasime või siis palun väga - meid kohati hulluks ajasid... Nüüd on karmikarvalise taksi kutsikas. Täiesti erinev ja võrrelda ei olegi võimalik... sest täpselt seda meie-oma-vanameest me enam ju kuskilt ei saa...

    VastaKustuta
  6. NO samas, mul on kaks koera ja ma armastan neid mõlemaid ikka võrdselt. Mistõttu ma arvan, et ikka on võimalik teisi shotikaid ka "vaadata" :D aga jah, see ühte isendisse kiindumise teema on ohtlik pisut küll.

    VastaKustuta
  7. Jagan täiesti mõtet, et mõni loom on lihtsalt erilisem kui teine. See ei tähenda, et teised loomad oleksid vähem armsad. Minu esimene päris oma koer oli šotlase segu (puhas šoti ema käis ula peal). Ja ma ütlen endiselt - nüüd, kui ta on juba 12 aastat meie õunapuu all ja mul on olnud ka pärast teda koer(ad) -, et teist sellist koera enam ei tule. Nii see on.

    Aga KK-le tahan öelda tänusõnad intelligentse ja vaimuka blogi eest; see on üks väheseid blogisid, kuhu ikka aeg-ajalt pilgu heidan. Loomade ja käsitöö pärast. Ja üldse, tore on lugeda.

    Ise koon, õmblen, tõlgin, toimetan ajakirja, pean üht koera ja viit kassi.

    Ilusat kevadet!

    VastaKustuta