laupäev, 9. märts 2013

Vanaema korrespondent

Avastasin hiljuti, et mu isapoolne vanaema on olnud mõnda aega ERMi korrespondendiks. Kuna mul pole olnud erinevatel põhjustel oma isapoolsete vanavanematega nii palju kontakte kui emapoolsetega, siis tuli see mulle suure üllatusena. Vanaema suri liiga vara (minu jaoks) ja ma ei osanud oma lapsepõlvest noist asjust veel midagi küsida või uurida. Õnneks on meil ERM, kes kõike kogub ja säilitab! Tellisin sealt suurema hunniku koopiaid ja nüüd voolab kogu see teadmine minus üle ääre, sest nii põnev on ja tahaks jagada.

Kuna see siin on ikkagi nimepoolest käsitööblog, siis refereerin pisut seda, mida ta on kirjutanud käsitsi kootud vaipadest. Viide : Vaibad, ERM KV 223:3/21-26, Eesti Rahva Muuseum. Vanaema hakkas kangruna tööle 1932. aastal ning tal olid oma külast ka kaks õpilast.Mina mäletan teda seinavaipade tikkijana peamiselt. Kududa armastas ka, mul oli üks talvine vaarikamustriline roosa kampsun ning mitmeid sõrmikuid, kõik tema kootud.

"Istmekoti katteks kasutatavat vaipa nimetati meie pool istumistekk, vankritekk ehk isegi (vabandage väljendust!) persealuse-tekk; jalgade katteks kasutatavat vaipa aga põlvepealse tekk. Magamisvaiba kohalik nimetus oli meieümbruses asemetekk."

"Nii 19. sajandi algul kui ka 20. sajandi lõpul olid kõik sõiduvaibad labase pinnaga, linase korrutatud niidist lõime ja villase koega, korjatud ja põimitud kirjadega."

"Meie piirkonna sõiduvaipadel (Alavere, Voose) esinesid tugevad, puhtad värvitoonid. Peamised olid punane ja must, siis veel roheline, rukkilillesinine, kollane ja roosa."

"Magamisvaipadele kasutati 20. sajandi algul samuti tugevaid puhtaid värvitoone, nagu samal ajal sõiduvaipadele. Hilisemal ajal mingi üle segatud värvitoonidele, saades selleks juhiseid naiste ajakirjast "Taluperenaine".

"Agaramad taluperenaised kudusid oma sõidu- ja voodivaibad ise, ometi leidus ka külas keegi, kes saamatuid perenaisi nende hädas aitasid"

"Materjali kulus sõidu- või voodivaibale 2-5kg, vastavalt vaiba suurusele ja kudumistehnikale. Vaipade kude oli alati pehme, korrutatud villane, lõim aga vastavalt tehnikale, kas sama või linane korrutatud lõng"

"Varasemal ajal värvis lõngad vaiba kuduja, hiljem peaaegu eranditult viidi värvitud lõngad"

"Varasemal ajal tarvitati vaipade kudumiseks pilliroosuga, hiljem aga terassuge"

"Varasemal ajal kooti sõidu- ja voodivaibad kahe niiega, hiljem aga soometelgedel üsna mitme niiega nii nagu muster vajas"

"Vaipade kudumisel kasutati korjatud kirju, naast- ja pindpõimet, koekirjamustreid ja vahveltehnikat" Mustri kudumisel kasutati töövahendiks harilikku süstikut ja piiritsat. Muuseas kasutasin ma väiksemate mustripindade puhul paksemast papist lipikuid, kuhu oli lõng keritud"

"Ühe sõidu- või voodivaiba kudumiseks kulus 3-6 päeva, vastavalt suurusele ja mustrile. Koekirjaga vaibad valmisid umbes kahe päevaga"

"Sõiduvaipu telliti peamiselt paarikaupa, nii istumis- kui põlvepealse tekke"

"Tasu arvestasin vastavalt ajakulule korrutatuna tolleaegse päevatasuga. Vaipade kudumise eest tasuti hilisemal ajajärgul rahas"

"Seinavaipu hakati meie kandis valmistama umbes 1920ndatel. Esimesed vaibad olid olid värvilise pärlniidiga tikitud pleekimata linasele riidele. Valmistati ka villaseid seinavaipu, kujutud ja mitmes tehnikas."

"Peale II maailmasõda ostetakse seinavaibad kauplusest, need on vastavate kombinaatide toode. Võib lisada, et leidub üksikuid asjaarmastajaid, kes valmistavad endale nõela abil tikkides piltvaipu rüüu tehnikas villase lõnga jäätmetest. Mustreid saab "Kunst ja kodust" või siis omaloomingust."

Vanaema on lisanud materjali juurde ka veel paar kavandit. Need tekid kuulsid vanaema emale (sünd. 1915). Kahjuks pole seal toodud ära värve.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis võrratu avastus!
Kui sa tahad neid ajakirju rohkem näha, siis meil tööl on pea kõik nr olemas. Ma vahepeal vedasin neid omale koju ja studeerisin ja siis muidugi korraliku kodanikuna viisin tagasi :)
-Monika

Heli ütles ...

See on tõesti väärt avastus ja paneb mõtlema. Just eile õhtul vestlesime lapsega vanadest aegadest ja nii paljudele esmapilgul lihtsatele küsimustele polnud mul vastuseid. Rääkisime, kuidas vanasti temavanused tüdrukud riides käisid, millist käsitööd nad tegema õppisid jms. Ja avastasin õudusega, et kuigi olen siit-sealt midagi lugenud, siis puudub mul oma suguvõsa nii suuline kui kirjalik pärimus. Midagi sel tasemel, et vaat vanavanaema heegeldas ilusasti, ja ei midagi rohkemat.

KK ütles ...

Ma soovitan ERMI kirjutada, tundub, et korrespondedid töötasid üle maa ning välja oli töötatud ühtne küsimustik, mille alusel siis vastuseid koguti. Äkki on teie vanavanaema kandist ka midagi üles täheldatud? Nt need küsitluslehed ei piirdu sugugi vaid ühe perekonnaga, vaid vanaema on teemat käsitlenud ikka laiemalt. Nimetatud on nimesid, esile toodud virkamaid abilisi. Nii et see on omamoodi kohalugu lausa.

Ma olen lugemisega poole peal hetkel, tal on pikem kirjeldus nt linakasvatusest ja isegi toitumisest! Kahju ainult, et seda kunagi mu lapsepõlves jutuks polnud. Ma vahel koolivaheaegadel ikka käisin neil linnas külas ja vanaema armastas minuga teha Stromkal pikki jalutuskäike.

Heli ütles ...

Jaa, pole selle peale tulnudki. Arutasime abikaasaga, et kuidagi on meie mõlema suguvõsas näukogude ajaga tekkinud selline tühimik. Kui olime lapsed, jäeti meid igaks juhuks mälestusest ilma, mine tea, milleni see võib viia. mina näiteks avastasin eile juhuslikult netist, et abikaasa vanaisa oli 38 aastal saanud teenetemärgi, kuid tema seda ei teadnud. Helistasime ta emale, kes nentis, et jah oli küll nii :) Nuta või naera!