kolmapäev, 6. juuli 2011

Teooriat ja praktikat

Mul on telefonis üks jubin, mis igal tööpäeval edastab ühe tarkusetera sellisest kohast nagu Harvard Business Review. Üks parimaid, mis mul sealt hiljuti silma jäi oli see - Don´t do what you love. Et mis mõttes nagu? Aga selles, et kui paljud teooriad justkui soovitavad valida töövaldkonnaks eriala, mis on kõige südamelähedasem, võib seal olla ka aspekte, mis lõpuks selle valdkonna sulle omale täiesti vastikuks teevad. Nt võid sa armastada midagi, milles sa tegelikult ise ei ole kuigi tugev (me kõik oleme läbinud perioodi, mil me oleme enda meelest kõvad fotograafid :D). Või siis oled valitud teemaga liiga emotsionaalselt seotud ja põrud peale esimest tõsisemat kriitikanoolt.  

Mul kandus see mõte kohe käsitöövaldkonda üle ja no eks seal oma tõetera on. Ma küll armastan kududa aga ma ei suudaks eales sellega tegeleda tasemel, et ära elada. Isegi lisateenimisvõimalusena oleks see minu jaoks välistatud, sest siis muutub kudumine kohustuseks, tekib kliendisuhe ja üleüldse mulle ei  meeldi vahtida tõtt pooliku tööga, mis mulle otsa vaadates otsekui kisaks - Inimene ootab! Tee midagi!

Sundkudujat minust seega ei saa :D, mulle meeldib kudumise protsess kui selline. Vahel isegi ilma eesmärgita, kuidas muidu seletada seda lõputut sokihulka, mida ma igal sügisel valmis koon. Igaks juhuks. Niisama. Selliseid pole enne olnud. Ajaviiteks.

4 kommentaari:

  1. Ehhee, nagu sa tead, on minuga just nõnda läinud, kuid see ei ole üldsegi nii paha. Eks me siis oleme nii erinevad. Tööd ei kisenda, hoopis põnev on :-)

    Mul on aga teine tarkusetera ka pakkuda: kui hobist on saanud põhitöö, siis tuleb kindlasti leida uus hobi! Tõsi ta on, mina näiteks olen hakanud üle aastate uuesti raamatuid lugema. Ja jube mõnus on, tuleb tunnistada :-)

    VastaKustuta
  2. Mul on kogu aeg see dilemma, et kuidas õppida kuduma nii, et saaks samal ajal lugeda ja vastupidi :D

    VastaKustuta
  3. Ooo jaa! Ma ei suudaks ka iialgi teha käsitööd tellimuse peale. Kui valmis asi kellelegi meeldib, palun, võin müüa küll. Aga tellimuse tähtajad on välitatud. Vähemalt seni kuni see pole mu töö ja ma loodan, et käsitööst ei saa mu tööd.
    Ma mõtlesin ühe pikema rongisõidu ajal, et milline see minu ideaaltöö oleks? Konkreetset asja ei suutnudki välja mõelda, aga midagi taolist, kus peaks lootma vaid iseendale ja milles ei sõltuks mitte miski teistest.

    Kududa ja lugeda üheaegselt saab nii, et ise kood, aga kõrvaklappides mängib digiraamat :)

    VastaKustuta
  4. Ma pole ka välja mõtelnud. Need, mis aeg-ajalt ahvatlevad, kipuvad siiski olema lühiajalised ahvatlused :P

    VastaKustuta