pühapäev, 8. mai 2011

Tagasilöögid aianduses

Eelmisel aastal tellisime emaga kahepeale Bakkerist paki madalaid topeltõiega nartsisse. Sellised heleda servaga ja sissepoole tumeneva südamega. Pooled pani ema omale aeda ja pooled tõin siia maja ette. Mul on üks pisike peenranurk, mille ees ma oma autot pargin ja mida on kena aknast vaadata.
Viiest mahapandud sibulast läks kasvama 3. Ega nad alati ei lähe ju kõik ja talv oli ka karm. Olin õnnelik sellegi üle ja ootasin pikisilmi, kunas õisi näeks. Nädala alguses andis juba lootust, pisikesed õienupud muudkui paisusid ja paisusid. Neljapäeva paiku nägin juba kollast ning reede õhtul koju tulles ootasid mind ees 2 imeilusat lahtist õit. Eile sain ma neid ka veel imetleda aga täna hommikuks olid nood murtud. Jõhkralt, nii et osad lehed on katki. Emal pole aiast kunagi lilli varastatud ja see on mulle midagi uut, ma isegi ei osanud karta. Keset tiheasustust ju! Aga näe, ju siis läksid kellegi emale, kes oma lapsest varga on kasvatanud.

Kusjuures naabrite tavaliselt pikad klassikalised varased nartsissid on kõik alles, nii maja taga peenras kui maja ees. Nii et valiv oli see varas kah veel. Teine küsimus, mis mind kummitab, on see et kuidas teati tulla? Ma pargin seal ees autot, nii et lillenurk on üsna varjus. Selleks et näha, peab ikka väga ukse ette tulema või siis lihtsalt teadma :(.

Ma saan aru, et lilled ju ja mis seal siis ikka, pole ju suur trgöödia. Üks nupp on veel alles ja ehk õnnestub mälestuseks seda pildistada kui too jõuab avamise ära oodata. Ja no muidugi oli minust väga naiivne teha kortermaja ette lillepeenar ja loota, et kõik mis seal kasvab ka alles jääb.
Aga ikkagi nii paha tunne on. Tõprad sellised!
Eks siis edaspidi tuleb keskenduda ilma õiteta versioonidele, need ehk jäävad siis alles...




Someone stole my blooming flowers last night. I had some beautiful narcissuses in front of our building. Got these last year and shared with mom. I was so excited when I saw that these were real surviers after the long long winter. Only 3 of 5 made it and couldn´t wait to see them blooming. Yesterday I was too busy to take a photos and today those are gone. I´m really dissapointed and sad. I know that its only about flowers but still, why the hell you need to steel?! Is it really big money for one to buy some flowers for mom? or pick those from the forest not far from this place?! 

2 kommentaari:

Erru ütles ...

Natuke laste ja emade kaitseks... Ma nagu ei ole oma lapsest teadlikult varast kasvatanud, aga pean tunnistama, et kuna meil ei ole iial peenramaad olnud ning me pole justkui väga käinud kohtades ka, kus peenras lilli kasvatataks, siis tema nopib üles igasugu õied, mis ette jäävad. Eelmises üürikas kasvasid õues suvaliselt tulbid-nartsissid jne ning neid ta siis korjas ja tuppa vaasi tõi. Ma ei keelanud ka, sest need olid tõesti ise suvalise koha peal kasvama hakanud ning mul ei olnud kahju kui ta need üles noppis. Uue kodu ümbrusest ta siin ka ikka mõnel päeval avastab mõne uue õie ning toob kohe tuppa näitamiseks. Kuna peenraid siin pole ega tule praegu, siis ma pole näinud ka põhjust selgitustöö tegemiseks. Siis ei saa ju justkui öelda ka, et laps varas on, kui ta lilli vaid heas usus ning teistele rõõmu tegemiseks korjab.

KK ütles ...

Öösel näpatud lilled vaevalt nüüd lapse poolt korjatud olid.
Aga sellest ei saagi enne aru, kui ise pikisilmi mõne kallilt soetatud iluduse õitsemise jõuad ära oodata.

Aga selgitustöö osas, äkki ikka peaks? Aiailu meil nt maal ei korjata vaasi, vaasililledeks on meil maal eraldi nurk või siis tohib aasalt korjata, metsast. Lapsest saadik olnud reegliks ja ka praegu. Ema näeb aias kohutavalt vaeva, see on osa ta hobist ja kui keegi teadmatusest õisi võtaks, oleks see meile kudujatele sama, kui suure pooliku kampsuni harutamine. Vahet pole kas siis teadmatusest või meelega, tüli oleks ikka.