Peenraääred on veel labidaga mullale tegemata aga lilled on täies ilus.
Kiviktaimla teise nurga alt. Nagu mustadest aukudest võib järeldada, on pikal talvel omad mõjud.
Selle kiviktaimla sünd oli väga proosaline. Seal kohas oli aastaid üks metsik sõstrapõõsas ja mõned vanad raudkivid (põõsas on praegugi). Mingil hetkel sai emal sest kivikuhilast villand ja ta hakkas neid laiemale kangutama. Nendest aga ei piisanud, seega hakkasime kaugemalt neid juurde veeretama aga see oli karm. Ikka kangiga käru peale ja siis käru uppi :D. Lõpuks tuli onu appi ning naiste tujud said täietud. Nii see peenar tasapisi kosus ja minu meelest peamise efekti loovadki need hiigelkivid ja pügatud muru. Ükskõik, mis seal peal ka ei kasvaks, kui muru on pügatud ja peenraserv puhas, on mulje juba hea. Muidugi need mättad on ka lahedad, eriti nood helesinised seal pildil. Ma nimesid eriti ei tea, meil käib ikka nii, et see punane pikk ja too kollane madal ja siis see sinine mätas :P. Mis selle kõik jaburaks teeb, on see et peenar asus keset suurt heinamaad. Nüüd on muidugi kõik muruks tehtud aga ikkagi, majast pisut eemal aga see-eest paistab maanteele ära. Suvel vahel peatutakse ja tehakse pilti :D.
Nii, ja nüüd minu peenranurgast ka üks pilt - punamütsikese tulp. Tellisin need Bakkeri kataloogist, kus nad olid pildid piiiisikesed ja tumepunased. Nüüd on nad nii umbes 20cm kõrged ja pigem oranzhid aga ikkagi armsad. Õitsema läks kuuest kaks, kolmel on lehed ja paar kidurat nuppu.
Ja sirel poolenisti juba õitseb! Paar päeva tagasi täheldasin, kuidas üleöö õunapuud õide lõid.
Kõik pildid on telefoniga, seega pisut udused ja mitte kõige paremad aga noh, hetked vajasid jäädvustamist :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar